Kokteil uhele

“Kokteil uhele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid kusivalt. “Kokteil uhele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider kusimus! Mees pidi ju nagema, et ta istub kahele moeldud nurgalaus uksinda ja vaatab karsitult tanavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud ule kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent monikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka tana. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid moodusid hupeldes kahest, naitasid seejarel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sutitava naeratusega ootaja poole. Tudruk ruupas kokteili, lukkas laubale langenud juuksesalgu korvale ja vottis vaikesest lakknahast kaekotist hobedaselt sadeleva telefoni – mitmes kord see kull oli? – ning valis mehe numbri. Parast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejarel kolas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nordinult pead vangutades viskas tudruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei huljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja vopatas, sest oli end unustades oma motted sonadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti vaikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli kulastajat: vanaharra, kes pornitses murelikult oma viskiklaasi, valjakutsuvalt sugava dekolteega helepunases kleidis hobeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise volu. Ukski neist ei pooranud talle tahelepanu. Naeratus elustas hetkeks tutarlapse nagu. Vaatamata narvesoovale ootamisele, lobustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jalgis noori armunuid ja pooras seejarel oma silmad morni vanaharra poole. Jumal tanatud, ohkas tudruk, ta suutis veel naeratada, kuigi moistis, et olukord oli nii tema kui ka hobeblondiini jaoks troostitu. “Votan veel uhe kokteili,” poordus tutarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat markust ara hoida, “kokteil uhele.” Baarmen tostis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli puudlikult hallika ratikuga hoorunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside korvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tudruku ette letile. “Meeldivat parastlounat!” soovis ta. Niisiis meeldivat parastlounat! Tutarlaps tostis klaasi huultele ja ruupas suure soomu. Millegiparast ei tekitanud martiini tana soovitud loogastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks uha narvilisemaks. Tudruk oli nuud juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab uksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et uhel paeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud soprus ja teineteise suureparane moistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui soprus, kuid tana tuli tal toele nakku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta kull oli nii norgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nuud tuli tal siiski selle eest maksta. Tudruk ruupas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil uhele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei kaituta nii alatult. Ukski mees ei murra tema sudant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mone hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei jargnenud vastust, jattis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tudruku haal oli rahulik, jaine ja vaga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kolksatus ja hobeblondiini kahe hirmukarje – kiiruga lahti jaanud kotist oli kukkunud baariporandale 32-kaliibriline hobedane pustol.

Зарубежные детективы