"Lea Dali Lioni raamatus „Joonista valgus“ on nii karmi reaalsust kui kaunist sugavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevustest ja samal ajal toimuvatest vaimsetest oppetundidest ning kogemustest nahtamatu maailmaga, mida ta nimetab parismaailmaks. Lea kirjutas selle raamatu ise, sest kolm eelmist katset kahelt kirjastuselt ei olnud universumi poolt maaratud teoks saama. „Mulle anti ulevaltpoolt moista, et pean raamatu is ...
Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata toeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam vaga palju jarele ei ole jaanud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on uhtlasi vaga hea ajakirjanik. See, et me tema too tulemusi Eestis vahe naeme, on meie uks suur hada – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis korvale panna mitte kedagi ning koik voiksid temalt palj ...
Andrei Hvostovi lapsepolv moodus salaparases kinnises Kirde-Eesti linnas Noukogude Liidu aatomitoostuse tehase korval. Tema lood raagivad eestlastest, venelastest, kulmast sojast, seriaalikangelastest, valismaa asjadest, „paris"-Eestist, mis jai valjapoole Sillamaed; juttu tuleb ka Sinimagede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sojaparandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekumnendail sundinute po ...
„Kollektsioneerin lohnu (kull vaid oma peas ja hinges). Ja neid jargides liigun nagu koer labi maailma. Naiselohn, pannkoogilohn, kuuseoksalohn… need aitavad ules leida elus vajaliku. Aga kaivitavad ka malu ja malestused…“Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lohnu, maitseid lapsepolvest ja teismeaastatest ning lahedaste, ennekoike vanemate portreid. Puutumata ei jaa noukogude aja absurdsused, isaks ja taiskasvanuks olemine, armastus ja suh ...
Siin kaante vahel on kaheteistkumne aasta jagu arvamusi, motteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku uks jupike elulugu.Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub vaga ammusena. Kupsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin ules ehitama polist Arma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohusta ...
"Marmorluik" (lapsepolveromaan) on ebahariliku ja huvitava ulesehitusega: selles loikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sojajargsest lapsepolvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; naitab kummastavast ja sungest vaatenurgast Tartu Ulikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, raagib soprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on valjamoeldud surrealis ...
"Unenaos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle valjanagemine polnud uldse selline, nagu olime harjunud teda nagema viimati teleris voi fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakumneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud ule pea. Tema ninal olid ohukesed metallraamiga prillid, nagin lohkuvajunud poski, ta tundus olevat kohnavoitu, oigem oleks oelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ulev, ma istusin vastamisi eesti ...
Malu on nagu kaev: kui oled vaike, puuab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei motle, sest tahtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad naha sugavuses peegelduvaid pilte… Aga nuud ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – naed oma lapsenagu ja praegust kortsulist, ja pilvi soudmas ...
See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo poordelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Kaib Teine maailmasoda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepolv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis oistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel utles, et sellest inimlaste peal labiviidud ebatavalisest eksperimend ...
