Igal firmal on oma nagu, iseloom ja lugu. Millegiparast ei kirjutata neist enamasti raamatud nii nagu kirjutatakse kuulsatest inimestest. See raamat on esimene teadaolev firma elulugu, mis on toepoolest ELU LUGU. Tegemist ei ole faktitapse ajaloo teosega voi ettevotlusopikuga, vaid lugude ja legendide kogumikuga taasiseseisvumisaja alguses sundinud ettevottest, mille lugu on varvikirev, sest seal on julgetud uletada piire – proovides ja katsetad ...
"Uhtlase ilusa kaekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud uks lugu. Koletust pommiraginast sojaaegses Gattsinas; kodusest praeliha-lohnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sojajargses Tallinnas. See on labielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud uks siitkandi saravamaid vanamehi – Heinz Valk." ...
Kui Juri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse soudetrenni joudis, utles ta treenerile otsesonu, et tahab tulla Noukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jattis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Moni paev hiljem uuris ta kodukoogis kalendrit ja teatas, et jouab 1988. aastal olumpiale. Vend Erkiga solmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks. ...
Peaaegu voimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad koik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, tookas, faktitapne, emotsionaalne, isikuparane. Uldjuhul teatakse sedagi, et Uba voitles ETV ekraanile valja suured voistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suureparast suhtlemisoskust. Vajadusel laks ta visalt ja jouliselt kas voi labi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba me ...
Ervin Abel utles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud onnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios voi televisioonis. Voi viibis tahtsal koosolekul. Praegu oeldakse temasuguste kohta: toonarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti moistetav. Sama eesmark on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest. ...
See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – raagib avameelselt koigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” utleb Kuku, kes joomatsuklite kiuste touseb ikka ja jalle tuhas ...
Minu kodukandis Vigalas oeldakse: ule madala aia oskab astuda igauks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmark, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Voib-olla on see korvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Gerd Kanter ...
«Lapsepolveradadel» on kolmas kogumik lapsepolvemeenutusi, mida on jutustanud meie tuntud ja tunnustatud inimesed – kirjanikud, kunstnikud, muusikud, naitlejad, poliitikud, sportlased. Nad raagivad oma lapsepolvekodust, lahedastest, koolist ja sopradest. Malestustest koorub esile, mida koige vaartuslikumat on kaasa saadud lapsepolveradadelt, mis on neid kujundanud ja suunanud elukutse valikul. Lapsepolvelood on parit Vikerraadio saatesarjadest « ...
Miks just raamat? 40. sunnipaeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus naituse “Minu ja minu soprade asjad”, mis on nuudseks unustuseholma vajunud. 50. sunnipaeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jai tehnilise apsu parast linti votmata. Niisiis motles ta, et 55.sunnipaeva puhul voiks olla raamat, sest raamat jaab kusagil ikka alles, naiteks Ameerika Uhendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi ...
